Karl Fazer oli omal alal julge teerajaja. Noormees tahtis saada suhkrupagariks, ehkki seda ametit kuigivõrd ei hinnatud ja isa oli ta mõttele vastu. Sellest hoolimata sõitis 18-aastane Karl algul Peterburi ning seejärel veel Berliini ja Pariisi õppima, kuidas taina abil maagiat teha. Koju naasis 25-aastane meisterkondiiter, kes lausa põles soovist näidata oma oskusi  ja valmistada tooteid, mis ka tähendavad midagi.

Unistus sai tõeks septembris 1891, kui Karl avas Helsingi kesklinnas aadressil Kluuvikatu 3 kondiitriäri ja kohviku. Karl Fazer Café sai kiiresti üheks Helsingi maamärgiks  ja populaarseks kohtumispaigaks. Veel tänagi pakutakse seal firma algusaastate klassikalisi tooteid, nagu karamellikooke, mille valmistamiseks kasutatava karamelli retsepti tõi noor Karl endaga kaasa Peterburist. Samal ajal aga töötavad praegused pagarid ja kondiitermeistrid innukalt välja üha uusi tooteid – ja viivad sel moel Karli pärandit edasi kõikides  riikides, kus Fazer tegutseb. 

 

 

Ühel päeval astus kohvikusse noor neiu

Igal armastuslool on omad avasõnad. Antud juhul võis nendeks vabalt olla: „Palun üks kuum kakao.“ Nimelt sai Karl ja Berta Fazeri edulugu alguse päevast, mil tuntud  pagarmeistri  tütar, ärikoolis õppiv Berta Lovisa Blomqvist, otsustas 1890-ndate aastate algul korraks Fazeri kohvikust läbi põigata. Sellest oli lühikese aja jooksul saanud populaarne ajaveetmiskoht eriti õppurite seas, ja ka Bertale meeldis seal käia.

 

 

Hetkel, mil Berta ja Karli pilgud kohtusid, oli otsustatud üks hiilgavamaid teekondi Soome äriajaloos. Noored abiellusid 1894. aastal ja paar sai neli last. Karl ja Berta pingutasid innukalt ja võrdväärsete partneritena oma pereettevõtte loomise ja arendamise nimel.

Berta tavatses naljatlevalt öelda, et kõige meelsamini oleks ta veetnud kõik päevad sohvanurgas tikkides. Läks aga teisiti. Bertast sai vastasutatud firmas oluline tegija ja üks  tugevamatest juhtfiguuridest. Ta osales tootmise kavandamises, hoolitses raamatupidamise ja finantsaruannete eest ning kui vaja, istus ka kassas, samuti tegeles ta päris algul väikese ettevõtte töötajate toitlustamisega. 

 

 

Pagariärist maiustusteni ja sealt edasi juba laia maailma 

Kompvekke Kiss-Kiss, Mignoni šokolaadimune ja Geishat teavad kõik. Lisaks kookidele ja muudele kondiitritoodetele armastas Karl Fazer ise välja nuputada ka maiustusi. Pihlaja marmelaadikomm sündiski legendaarses Kluuvikatu kohvikus, ja aastal 1897 avas Karl Helsingis Punavuori linnaosas šokolaadi- ja karamellitehase. Kohe algusest peale eksporditi ta maiustusi välismaale ja nende populaarsus tegi Karl Fazerist ühe oma aja tuntuima soomlase Euroopas.  

Nupuka mehena hakkas Karl valmistama ka makarone, biskviiti ja margariini. Nüüdki, enam kui sajand hiljem, kuuluvad uue loomine ning julgus katsetada endiselt Fazeri igapäevatöö juurde ja firma toodangut eksporditakse enam kui neljakümnesse riiki. Tänapäeval on Fazeri toodetes olulised toorained aedviljad ja kaer.

 

Üksnes koos saab olla edukas

Karl ja Berta Fazer töötasid kogu oma elu firmas partneritena õlg õla kõrval. Bertal oli ettevõttes oluline roll eriti selle tegutsemise esimestel aastakümnetel, ent ka pikka aega pärast Karli surma aastal 1932. Berta reisis palju ning ahmis kõikjalt maailmast endasse ideid retseptide ja reklaamide jaoks. Abielupaaril oli firma stiilist ja visuaalsest kuvandist kindel ühine nägemus, mida Berta ellu viis: varieeruvad kaunistused Kluuvikatu kohviku vaateakendel olid just tema meisterlik kätetöö.  

Berta oli oma aja ilmekas näide sellest, et ka naine võib perefirma juhtimises edukalt kaasa lüüa. Tema ideed ja visioonid kiirendasid Fazeri toodete jõudmist klientide toidulauale nii Soomes kui ka mujal maailmas. Berta oli suunanäitaja, kes mõistis, et lasteaed pakuks naistele meestega võrdsed võimalused tööl käia. Just tema initsiatiivil avas Fazer 1951. aastal oma töötajate lastele päevahoiu.

Karl ja Berta kaasasid ettevõtte töösse ka oma lapsed. Maiustustele nimede nuputamine oli kogu pere ühine ja lõbus tegevus juba siis, kui lapsed alles väikesed olid. Fazerite järeltulijad kasvasid koos firma arenemisega ning õppisid andma sellesse omapoolset panust. 1939. aastal sai Sven Fazerist tegevjuht, kes jätkas isa-ema tööd. Ka praegu on Fazer perekonna omandis olev ettevõte, kuid väikese tuumpere asemel on meid, Fazerile lojaalseid inimesi, eri riikides juba umbes 9000.